Ella elle l'a!

Kell on vara nagu öö. Ma lootsin täna ennast enamvähem välja magada, aga oo ei. Kusjuures täna ei ajanud mind isegi kell üles. See oli hoopis sellest, et mu tuba oli nigu saun ja päike paistis otse voodisse. Õhh. Ma vist kohe täna tassin kõik asjad ümber. Nii ei saa ju ometi magada.
Iseenesest on täitsa imelik nädal olnud. Eilse vihastasin ja olen õnnelik, et kool lõpuks läbi on. Üleminekueksam oli nimelt. Ma olen täitsa kuri, et ma ei alustanud õppimist ntks nädal varem, vaid eelmisel päeval ja sedagi terve öö, niiet uneaeg enne eksamit jäi üsna lühikeseks. Ja oh mis ma oma vaeva eest sain - 3! Nahhui. Pole vahet kui palju ma kunagi ajalugu ka õpiks, ikka ja alati tuleb see kuradi kolm. :/ Samahästi oleks võinud niisama passida terve aja ja üldse mitte õppida.
Muidu päevad enne oleme käinud Anni ja Tupsuga Rohkülas ujumas. Ma endiselt pole aru saanud, kas see tüüp on hüljes või jaa. Nii ei saa üks koer ujuda. :/
Selle nädala jooksul oleme Sirlega töö asju samuti ajanud siis. Pühapäevast asun ma elama ntks Tallinna. St olen seal nädal aega ja käin kursusel. Kolmapäevaks saime arsti ka, kes meile tervisetõendi teeb. I like. :) See tähendab seda, et reedel lähme otse Tallinnast praamile tööle, mis on nii toretore. Ainult, et selle tööga on jama kui palju. Ma pean pm terve garderoobi ringi vahetama. :D Mul pole ühtegi heledat pluusi ja veel vähem sinna sobivaid tumedaid pükse. Oleme küll mõned päevad siin kaltsarites ringi tuhlanud ja päris normaalseid asju olen leidnud kusjuures. Paar siukest heledat pluusi ka, aga need ei ole ikka päris see mis vaja on. Aga natuke veel aega on, eks näis.
Muidu on nii, et ma pean täna veel viimast korda külastama seda saatanliku koolimaja. Õhh. Meil on mingi spordipäev, mis koosneb siis vibulaskmisest ja kepikõndimisest. Hiljem peab veel Sammiga ka kohtuma ja. LÕPUKS ON SEE LÄBI!
Ei, aga nüüd ma lähen pessu ja teen ennast sportlikuks.

See elu!

Võin öelda kohe väga kindlalt, et mul on seljataga kõige vingem nädalavahetus EVER. Ei, ma ei teinud pidu ega midagi. Meie Sirlega käisime hoopis praami peal tööd proovimas. Kurat, ma võin öelda, et pole olemas paremat kohta maamunal. Seal sa tunned, et oled tavapärasest elust niii kaugel ja kõik mis on mandril ajab iiveldama ja praam on kui päästerõngas sulle. Lihtsalt juba see tunne kui me seal paar ööd olime! Oi kurja! Ja vähe sellest. Praami meeskond oli nii super. Kõik niii toredad ja armsad ja nalja sai räigelt. Tööd rügasin küll nagu segane. Jalad on valusad nagu öö ja magamata olen ka, sest tegelikult saime magada noooo minimaalselt.

Aru sain ma nii, et meid vist oodatakse sinna kindlalt tagasi. Nüüd on veel jäänud ainult meremeeste kursus läbida ja vastav tervisetõend hankida ning meie elu alaku!

Suhteliselt kehva tunne oli sealt täna ära tulla. See meie Hiiumaa praam, kus me olime reedest kuni pühapäevani (st. tänaseni siis), sai meil juba nii armsaks ja koduseks. Kurb oli ära tulla lausa. Meie armas St.Ola ja meeskond!!

Pärast tänast tööpäeva võin öelda küll, et ma ei taha päris pikka aega ühtegi soomlast näha. No ole vait kui närvi nad mind ajasid. Pool praami baarist oli reserveeritud mingile soomlaste grupile. Ühel hetkel vajusid nad kõik kohale ja nõudsid süüa. Lollid olid nad ka, sest ei saanud aru, et peavad ise toidu tellima ja alles siis viime viimase lauda. Tegid seal nägusid ja mölisesid ja midagi aru ei saanud kui neile öeldi: ''PALUN OODAKE, TEIE PRAAD TULEB KOHE!!'' Või kui tulin lauda ühe praega, tõstsid kõik oma käed üles või vibutasid sootuks teise laua suunas, nagu ma oleksin kuratteab mismoodi pange pannud. Mul oli vahepeal tunne, et virutan neile kõigile need praed näkku. Oleks vaadanud kes siis näppe vibutab.

Sirlega tööl just arutasime, et kui suveks praamile kavatseme minna, peame suures koguses riideid hankima. Nagu klienditeenindajale kohane, peab ta kandma heledat pluusi ning tumedaid pükse. Ja veel arvestades fakti, et töö kestab nädal aega, peab neid olema tohhuijaa. Ja vat mis ütleb üks tark inimene mulle täna:

Today's fortune: You are going to have some new clothes.

Muidu on nii, et pean passima kuratteab mis kellani üleval. Lubasin päeval õele kaineautojuht olla. Ja kohe üldse pole õrnaaimugi mis kella paiku see ennast koju viitsib ajada. Tegelt tahaks kõik oma magamata jäänud tunnid ära magada ja nii hea oleks. Homse päeva peaks pühendama sajaprotsendiliselt Tammsaare kirjandile ja Kristjan Raua referaadile, mis mul endiselt valmis pole, ning muidugi ajaloo üleminekueksamile. Vast äkki on homme ilus ilm ja ma saan rõdul päikest võtta ja vajalike koolitükke teha. See oleks väga viis.

God, god, why did you put so many assholes in the world at the same time?

Ma tunnen, kuidas kooli lõpuni on üks päev. Ma tunnen kuidas see jõuab järjest kiirem ja kiirem minuni. Hoopis hästi sain omal hinded kõik korda. Pääsesin suvetöödest ja puha. Natuke aega tagasi lõpetasin raamatute lahtipakkimise. Kuradi hea tunne on mööda kooli õpinguraamatuga ringi joosta ja viimaseid hindeid sisse koguda. Mmmm I like. Muidu mainiks ära, et täna oli mul elu viimane keemia tund. Huvitav, kas ma põletan keemiavihikud kohe, või ootan veel tsipa?
Homme lähme näiteks Sirlega praami peale oma suvetöökohaga tutvuma. Arvatavasti passime seal terve nädalavahetuse. Pikad tööpäevad + palju ajaloo õppimist! :/ Ei teagi nüüd. Kõik on juba ajaloo üleminekueksamiks õppima hakanud. Ma isiklikult pole seda lehtegi korralikult uurinud. Sittsitt.
Nüüd aga pole mul üldse jututuju ja tahaks hoopis voodisse pugeda ja magama jääda. Kahjuks on mul selline nälg, et uni ka ei võta.

Natuke pilte meie Saaremaast.

Ma vihkan maailma(loe:olen natuke emo).

Ausaltöeldes tunnen ma ennast sutsu naljakalt. Ma ei teagi kas on õigem öelda, et ma olen omadega mäel, või hoopis kuskil pinnase sees väga sügaval. Ma ei oska hetkel nagu seisukohta võtta, kas ma peaksin rõõmustama selle üle, et kooli on jäänud umbestäpselt 3 päeva ning peale mida hakkab vabadus, või peaksin ma padja kaissu võtma ja kurvastama oma suhteliselt kehva seisu pärast. Seisu all mõtlen ma nii kooli kui ka eraelu. Kõik on suhteliselt sitasti. See on päris ilusti öeldud küll. :)

Muidu eelnevatest päevadest vbolla nii palju, et käisin oma 87.lennuga Saaremaal. Sellest ei kujunenud küll minu lemmiktrip, kuid siiski tore ja armas ja meie 87.lend ikkagi. Eriti toredaks tegid selle tripi minu armsad toakaaslased - Ann, Teele, Merily ja Markku. Võib vist öelda, et ma pole viimase aasta jooksul nii palju vist naernudki, kui ma seda tegin selle kahe päeva jooksul. Alustades minu sinikaid täis nokkimisest ja lõpetades mummmacheri naljadega. No ma ei tea, kui kõhud haiged ei olnud. Ka alkoholi sai suurtes kogustes tarbitud ja no muidugi väga suur osa ka tarbimata, sest mind õnnistati pühapäeval juberäige pohmelliga. See tähendas seda, et ma magasin terve päev põhimõtteliselt. Aga see ei määra. Kõik oli nunnu kui lill ja pole siin viriseda midagi. Ainult mõned pisiasjad, millest ma endiselt üle ega ümber ei saa.

Üldiselt on lood nii, et natuke olen isegi uhke enda üle. Olen suutnud oma hinded peaaegu korda teha. Keemia sain üle suure vedamise ikkagi 3. Nüüd on ainult bioloogia veel, mis hüüab appi. Kahjuks on ainuke aeg mul midagi teha homme ja kohe üldse ei jaksa ennast õppimislainele viia. Pea on pulki täis ja mõtted hoopis millegil muul. Natuke niru tegelikult, sest no koolilõpus võiks vähemalt ennast kätte võtta ja mõni hinnegi ära parandada, mis jäänud on. :/ Oleks siis asi selles, et ma lihtsalt ei viitsi või lihtsalt istun arvutis, aga ei. Ma ei suuda keskenduda õppimisele, sest midagi muud on toimumas. Lendan oma peas kuskil ma ei tea kus. Totaalselt hajevil. Täna näiteks kui Grootaga kaupsi läksin, unustasin auto uksed lukku panna. No milline idioot. :)

Mind ootab voodi peal hunnik Kristjan Raua raamatuid koos bioloogiaga. Tundub, et mul ei jää muud üle kui hakata ikkagi õppima ja ükskord ometi targaks saada.

Lapsed lähme saarde!!!

Hirmus

Sain just oma esimese kogemuse mentidega. Ausaltöeldes mul siiani käed ja jalad värisevad. Aru ma küll ei saa miks, aga nad värisevad ja terve tee Topult Haapsallu ei suutnud ma autokiirust kiiremaks ajada kui 70, sest jalad tegid kõike muud. See on arvatavasti sellest ehmatusest mis ma sain. Iseenesest on õues pime kui kotis ja ma ei ajanud autokiirust muidu ka suureks (mingi max kuni 80 - kitsed ja muudloomad keda seal kandis on MILJONEID, u know). Mu tähelepanu oli üsnagi tee äärtele suunatud, kui äkki näen tahavaatepeeglist, kuidas ment taga vilgub. Hetkeks tuli jube kaagi tunne. Kaagi, kes on just millegiga hakkama saanud, ntks rämedalt kiirust ületanud või mida iganes. Aga ei, ma võin mainida,et kiirus oli max 70 :D. Egas midagi. Läksin jube närvi ja ei osanud midagi teha. Ajasin auto tee äärde, avasin akna ja otsisin välja oma dokumendid. Täitsa sõbralik ment oli isegi. Tupsule ta ainult ei meeldinud ja lõugas jubedalt ta peale. Konstaabel ainult küsis: "Kuri koer ka autos kaasas jah? :)" Jube naljakaks teeb asja veel see, et ma kupatasin oma purjus vanemad taha ja meie Grootaga istusime ees. See võis päris naljakas vaatepilt olla, kuidas tibid on oma vanemad taha istuma ajanud.
Pärast kontrolli istusin natuke rooli taga ja üritasin mitte suurest närvist kõiki oma asju ära lõhkuda. Asi ei olnud ju üldsegi hull, ainult väike kontroll. Proovisin seda endale seal istudes ka sisendada. Aga ma läksin nii närvi.Värisesin ülekere. Umbes selline tunne oli, nagu ARK'i sõidueksamil (see jalgade värin jne). Terve tee Haapsallu venisin miski 70km/h. :D Jubejubejube.
Ühes asjas ma muidugi pettusin. Ma oleksin tahtnud puhuda ka. Ma endiselt tahan endale seda toru saada. Kui alakana oli eesmärk see, et saan puhuda ja mentidele mööda nina lüüa, et olen kaine, siis praegu on see, et saan neile vasta kukalt lüüa, et istun roolis kaine peaga. Ja seda toru oleks ma jubedalt tahtnud. Aga DAMN ma ei saanud. Ju ta vist arvas, et ega kui vanemad on autos, siis vist kaine olen küll.

Iseenesest käisin täna Anni juures ka vahepeal. Veetsin seal vahvad 30-45 minutit. Lõikusime oma salati ära, mille homme Saaremaale kaasa võtame ja sõime jäätisega pannkooke. Mõnnaa.
Saaremaast vbolla nii palju, et ma juba praegu kardan seda jubedalt. Ma ei taha teada mis seal kõik toimuma hakkab. :D Esialgu võib vist öelda, et tuleb maailma räigeim JOOMING. Isegi Samm ütles oma sõna ''Kõik, kes on alla 18, juua ei tohi. Ülejäänud on ükskõik. Ainult et mõistuse piirides. Ja suitsud korjake minu nina alt ära ja konisid igalepoole laiali ei viska!'' Noh, mis ma öelda oskan - normal ;).

Aga davai, kell on päris mitu aega ja hommikul vara äratus. Närv vajab rahunemist ja voodi kutsub.

PS! Mul meenus just üks asi, mida tingimata mainida tahtsin. Nüüd õhtul, tulime tuttavate juurest. Elavad ju maal ja hästi pime oli. Midagi õieti ei näinudki. Äkki Groota karjub:"MADU!" Tra, ja nüüd mõtle, kas see oli tüng või jaa :). Mul jäi nii kuradi vähe, et tal viimased hambad suust välja lüüa. Arvestades mu ussifoobiat, olen ma selleks täiesti võimeline...Mulle ei meeldi lollid lapsed, absoluutselt.

Don't... you'll ruin it.

Viimasest postitusest on tükktükk aega möödas. Ega pole viitsinud ja aega pole ka nagu saanud väga.
Oli alles üks vahva ja hoopis teistmoodi nädalavahetus minul. Nimelt käisin ma ju reedel ARK'is ja võtsin endale vajalikud kriipsud, et ma sõita saaksin kuni load käes.
Algul oli küll tükktööd nägemist selle autosõiduga. Nimelt tekitas raskusi fakt, et enne pean ma isaga linnasõidu tegema kui auto enda kätte saan. Egas midagi. Tegin sõidu ära ja läks kärutamiseks :). Reede õhtu möödus piffe täis autos, aknad lahti, tuul vuhises kõrvus, äräme träna lõugas ja tunne oli niii kuradi hea. Jõhker ossi tunne oli isegi kui me sellistena mööda linna ringi kärutasime. :D
Samamoodi möödus meil ka laupäev. Ja ma hakkasin selle kõige peale mõtlema, et mis on saanud näiteks pidudest, ilma milleta ei möödunud meil mitteükski nädalavahetus varem? :D Nüüd ma näiteks isegi ei mõlenud sellele, et kas kuskil on midagi toimumas. Aga mis sa kurta oskad, kui place olemas on - mu auto ^^.
Pühapäeval käisime tsikkidega(sealhulgas Tupsununnu) Roostal. Just seal rannas, varbad liiva sees ja päike kõrvetamas, tundsin ma seda suve tunnet. Seda piiritut vabadust mis on ainult suvel. Mmm I like.
Täna ma näiteks pean hoopis palju õppima, sest homseks on päris palju teha. Alustades Tammsaare kirjandist ja lõpetades igast muude järelvastamistega. Ahja, järelvastamistest võib-olla nii palju, et ma tegin oma vanematega diili. See tähendab, nemad tegid minuga, et enne töö siis lõbu. Tõlkes tähendaks see siis seda, et kui ma autoga ringi tahan sõita, siis pean oma hinded korda tegema. :/ Veits sitt diil, aga pole midagi teha.

Eijah. Nüüd on õppima minek, sest ma just avastasin, et täna on maailma parim film telekast - A Lot Like Love - ja seda ei saa ma mitte vaatamata jätta.

Aitab küll.

Mõtlesin hetkeks puhkust võtta suurest füüsika tuupimisest. Mul jääb igakorraga aina rohkem selline mulje, et füüsikat ei hakka mina mittekunagi jagama, olenemata sellest ajast, mis ma olen kõik selle pähetagumiseks kulutanud. Praegugi olen õpikust vajalikud osad mitmeid kordi läbi lugenud, vajalikud laused allajooninud, vihik on põhimõtteliseks kapsaks lehitsetud. Aga ei, ega sellest ei piisa. Ma võin öelda, et ma ei saa mittemidagi aru! Okei, ütleme, et ma võin ju mingi Ampere mingi jõu seaduse ja muu säärase sõnasõnalt pähe tuupida, aga mida ma sellest saan? Mittesittagi. :D Jube närvi ajab tegelikult, sest ma ei oska sellisena mittekuidagi mingiks kontrolltööks valmistuda. Ja paraku on nii, et ma pean selle väga kindlalt positiivse saama. Jube ajunuss on need viimased koolinädalad. Eriti veel siis, kui oled terve detsembri, jaanuari, veebruari jt eelnevad kuud kooli mugavalt ülelasknud nagu MA! Kõik tööd on tegemata või kahed, mis nüüd vajavad kiiremaskorras parandamist.
Täna võttis isegi mu ema hinneteteema üles, sest neljapäeval saan ma arvatavasti teada, kas suveks on mul praamil töö või mitte. Ja kui peaks juhtuma, et ma jään kuskil suvetööle, siis see ju tähendab seda, et pole tööd, pole raha, pole mittesittagi!
Ei, tegelikult mulle meeldib see mõte, et koolilõpuni on kõigest paar nädalat. Mulle meeldib see nii kuradi väga, et ma ei jõua seda enam ära oodata. ^^

Muidu on nii, et ega mul suurt midagi rääkida polnudki. Koolipäev oli suhteliselt tavaline ja seetõttu ei pidanud ma vajalikuks sellest üksikasjalikult kõnelda. Võib-olla võin ära märkida, et ma võtsin kogu oma julguse kokku ja läksin täna vana raudtee peale jooksma. Suurest ussihirmust rabatud nagu ma olen. Aga vist oli õnnepäev mul, sest ühtegi roomajat mu tee peale täna ei jäänud. I like. :)

Nüüd aga lähen ronin oma voodisse teki alla. Võtan oma füüsika õpikud/lehed ja valge tee endaga ühes ja saan targaks (nii palju kui see võimalik on). Ma loodan, et ikka saan, sest ma olen magnetismis ikka üsna loll praegu. :/

Mul just meenus üks naljakas asi mis ma täna hommikul raadiost kuulsin. Star FM'is oli miski saade ''Naine vs mees'' ja seal oli üks mingi selline küsimus, et millega veetakse Austraalias mingistmingist ajast surnuid. Ja oh sa imet, mis vastus oli. Tangiga veetakse. Ja põhjus on see, et väga suur osa elanikkonnast on ülekaalulised XD See võib päris hull vaatepilt olla - matuse rongkäik ja tank eesotsas, sest inimene, kes eksju hingeheitis, oli nii paks, et ei mahtunud autopeale. :/

Muidu on täna siuke nunnu päev, et hakkasin doonoriks.

Ja ma vaatasn just maailma head filmi - ''Just Friends''. Nii nunnu.

Kõik, mis ma hetkel öelda oskan, on - HAKKAMA SAIN RAISK!!

Müstika!

Ma võin öelda, et kell on hommik 5 läbi ja ma olen üleval! Vabatahtlikult kusjuures. Ma nüüd ei saagi päris täpselt aru mis mul magada ei lase. Kas see on jube närv mis mu sees möllab seoses hommikuse sõidueksamiga, või on need tänavatel liikuvad ja karjuvad noored, või see mõnus hommikulõhn mis aknast sisse tuleb, või need vägarämedalt lõugavad linnud. No ma ei tea. Ma arvan, et üsna reaalne on see esimene variant, sest ma olen tegelt ka rämedalt närvis! Mõte sellest, et ma võin mingisuguse eriti haige asjaga pange panna ja selle tagajärjel läbi kukkuda, paneb mu nutma. Tegelt ka. Ma lihtsalt tahan oma lube juba nii nii väga.
Aga muidu eelnevatest päevadest äkki nii palju, et Volbriöö möödus mul võrreldes mõnega väga rahulikult. Väike grillimispidu oli meil. Muidugi kõik ei läinud hoopiski plaanipäraselt. Ilm läks jube niruks. Istusime seal kuuekesi laua taga, kõigil kasukad seljas. Aga pole viga. Hiljem kärsatasime endale mõned vahukommid ja värki. Oh seda mõnusat kärsahaisu, mis pärast riietel, juustel, kätel oli ^^. Õhtupoole liikusime tuppa. Seal tiksusime niisama kuni hakkas Nip/tuck. Iseenesestmõistetav, et ma asusin jubekindlalt seda vaatama. :D Seriaal vaadatud, läks koju. Tegin omaarust jubeda julgustüki, minnes üksi pimedas mööda raudteed. Ma kardan seda kohta pimedas nagu tuld. Mitte, et mul nii väga põhjust oleks, aga nagu ikka kuidagi kõhe on või nii.
Kodus otsustasin, et teen algust Anni käest saadud Step Up'idega. Ooo, ja ma võin öelda, see oli kuradi hea mõte. Sest no pole paremat filmi o-le-mas!
Neljapäev möödus mul näiteks nii, et ma võtsin vahelduvaeduga päikest. See küll vilkus nigu diskolamp taevas pilvedega võidu, aga no ikka parem kui mittemidagi. Üksaeg saatsin oma vanemad ilusti minema ja hakkasin Step Up 2 vaatama. Ooi, ma juba mainisin, et ma olin juba esimesest osast jube vaimustuses? No ma võin öelda, et need on 100% mu lemmikfilmid nüüd. Aga mitte, et ma oleks teistosa alguses lõpuni näinud. Läksin käisin vahepeal hoopis Madikeni juures. Seal oli väike külalisteõhtu. Mitteküll eriti fun minujaoks, sellesmõttes, et ma olen purukaine ja teised mitte nii väga, agaaa. Sai ikka meenutatud vanu aegu (me neljakesi - Triin, Madiken, Liina, ma). Ja muidugi ma võiks ära mainida, et mind pole ükski koer enne nii kiusanud, kui seda tegi Madikeni oma. Mul vist olid väga tugevad Tupsu lõhnad juures või ma ei tea. Igatahes see koer oli mul nigu takjas küljes kogu aeg.
Sealt liikusin ka mingi aeg koju ära ja asusin hoopis Step Up 2 'te edasi vaatama. Reede, reede, reede. See oli alles eile ja ma juba ei mäleta mis ma tegin. Midagi ei teinud vist. Tiksusin niisama. Sõitsin Herr Luigega ja kõik. AAAH!!! Võin öelda, et ussihooaeg on igati uhkelt alanud. Mina siis läksin niisama jooksma nagu ikka, kui äkki on tee peal lihtsalt RÄSTIK! Saad sa aru. See kõigejubedam! Ja ta oli must umbes täpselt 30cm kaugusel ja ma pidin suurest hirmust võssa lendama, aga see tundus liiga jube, sest äkki on neid seal veel rohkem? :/ Kahjuks pidin temast kaks korda möödma. St, ta oli tagasi tulles ikka samakohapeal. Ma võin oletada, et äkki ta oli surnud, või siis ta lihtsalt rämedalt poosetas päikesekäes. Oh dear god. :/
Oijummel. Ma olen siin 20 minti kirjutanud, oma une arvelt. Ja mul on hetkel tunne, et äkki ma isegi suudaks uuesti magama jääda, sest mul nagu natuke oleks uni või ma ei tea.

Ma tooks välja võib-olla mu päeva säravama hetke.

Ma: ''Emme, miks mu käed sirgu ei lähe? Vaata nad jäävad jmala kõveraks.''
Emme: ''Väärakas.''

:/