Müstika!

Ma võin öelda, et kell on hommik 5 läbi ja ma olen üleval! Vabatahtlikult kusjuures. Ma nüüd ei saagi päris täpselt aru mis mul magada ei lase. Kas see on jube närv mis mu sees möllab seoses hommikuse sõidueksamiga, või on need tänavatel liikuvad ja karjuvad noored, või see mõnus hommikulõhn mis aknast sisse tuleb, või need vägarämedalt lõugavad linnud. No ma ei tea. Ma arvan, et üsna reaalne on see esimene variant, sest ma olen tegelt ka rämedalt närvis! Mõte sellest, et ma võin mingisuguse eriti haige asjaga pange panna ja selle tagajärjel läbi kukkuda, paneb mu nutma. Tegelt ka. Ma lihtsalt tahan oma lube juba nii nii väga.
Aga muidu eelnevatest päevadest äkki nii palju, et Volbriöö möödus mul võrreldes mõnega väga rahulikult. Väike grillimispidu oli meil. Muidugi kõik ei läinud hoopiski plaanipäraselt. Ilm läks jube niruks. Istusime seal kuuekesi laua taga, kõigil kasukad seljas. Aga pole viga. Hiljem kärsatasime endale mõned vahukommid ja värki. Oh seda mõnusat kärsahaisu, mis pärast riietel, juustel, kätel oli ^^. Õhtupoole liikusime tuppa. Seal tiksusime niisama kuni hakkas Nip/tuck. Iseenesestmõistetav, et ma asusin jubekindlalt seda vaatama. :D Seriaal vaadatud, läks koju. Tegin omaarust jubeda julgustüki, minnes üksi pimedas mööda raudteed. Ma kardan seda kohta pimedas nagu tuld. Mitte, et mul nii väga põhjust oleks, aga nagu ikka kuidagi kõhe on või nii.
Kodus otsustasin, et teen algust Anni käest saadud Step Up'idega. Ooo, ja ma võin öelda, see oli kuradi hea mõte. Sest no pole paremat filmi o-le-mas!
Neljapäev möödus mul näiteks nii, et ma võtsin vahelduvaeduga päikest. See küll vilkus nigu diskolamp taevas pilvedega võidu, aga no ikka parem kui mittemidagi. Üksaeg saatsin oma vanemad ilusti minema ja hakkasin Step Up 2 vaatama. Ooi, ma juba mainisin, et ma olin juba esimesest osast jube vaimustuses? No ma võin öelda, et need on 100% mu lemmikfilmid nüüd. Aga mitte, et ma oleks teistosa alguses lõpuni näinud. Läksin käisin vahepeal hoopis Madikeni juures. Seal oli väike külalisteõhtu. Mitteküll eriti fun minujaoks, sellesmõttes, et ma olen purukaine ja teised mitte nii väga, agaaa. Sai ikka meenutatud vanu aegu (me neljakesi - Triin, Madiken, Liina, ma). Ja muidugi ma võiks ära mainida, et mind pole ükski koer enne nii kiusanud, kui seda tegi Madikeni oma. Mul vist olid väga tugevad Tupsu lõhnad juures või ma ei tea. Igatahes see koer oli mul nigu takjas küljes kogu aeg.
Sealt liikusin ka mingi aeg koju ära ja asusin hoopis Step Up 2 'te edasi vaatama. Reede, reede, reede. See oli alles eile ja ma juba ei mäleta mis ma tegin. Midagi ei teinud vist. Tiksusin niisama. Sõitsin Herr Luigega ja kõik. AAAH!!! Võin öelda, et ussihooaeg on igati uhkelt alanud. Mina siis läksin niisama jooksma nagu ikka, kui äkki on tee peal lihtsalt RÄSTIK! Saad sa aru. See kõigejubedam! Ja ta oli must umbes täpselt 30cm kaugusel ja ma pidin suurest hirmust võssa lendama, aga see tundus liiga jube, sest äkki on neid seal veel rohkem? :/ Kahjuks pidin temast kaks korda möödma. St, ta oli tagasi tulles ikka samakohapeal. Ma võin oletada, et äkki ta oli surnud, või siis ta lihtsalt rämedalt poosetas päikesekäes. Oh dear god. :/
Oijummel. Ma olen siin 20 minti kirjutanud, oma une arvelt. Ja mul on hetkel tunne, et äkki ma isegi suudaks uuesti magama jääda, sest mul nagu natuke oleks uni või ma ei tea.

Ma tooks välja võib-olla mu päeva säravama hetke.

Ma: ''Emme, miks mu käed sirgu ei lähe? Vaata nad jäävad jmala kõveraks.''
Emme: ''Väärakas.''

:/