I don't think. I feel.

Olen hetkel äärmiselt halvas tujus. See ei meeldi mulle kohe üldse, sest õues särab meeletu kevadehõng - päike piilub aknast sisse ja NIIII soe on. Aga muidugi suudetakse mu ideaalne hommik totaalselt ära rikkuda.
Ärkasin hommikul nii hea tujuga. Õigemini mind ajas üles tuppa sirav päike, mis kohe ei lasknud edasi magada. Päike tegi meele nii heaks ning muidugi ka see, et arvestades eilset alkoholi kogust, oli mul täiesti hea olla, mida iseenesest ei juhtu üldsegi mitte tihti. Läksin kööki ja sõin oma vanematega hommikust. Ema oli valmistanud pannkooke. Sõime ja rääkisime ja kõik tundus nii tore ja vahva kuni ajani, kui ma meenutasin isale laupäeva, mil ma tahan autot laenata , et tüdrukutega Pärnu sõita. Selle peale tõusis isa lauast ja läks minema ning ema hakkas idiootseid vabandusi välja mõtlema, miks ma ei peaks autot saama. Näiteks tõi ta sellise vabanduse, et äkki on neil just see õhtu vaja autoga sõita ja neil kohe hädasti on vaja autot. Üritasin talle selgeks teha, et ta ajab täiesti lolli juttu suust välja. Nad pole kunagi õhtuti autoga sõitnud. Veel vähem kuradi laupäeva õhtul, kui nad nkn saunas istuvad terve aja. Lõpuks tuli muidugi välja, milles asi tegelikult on – nad LIHTSALT ei usalda mulle autot. St, mitte nad, mu ema ei usalda. Isast ei tea ma midagi, sest ta siinkohal sõna ei võtnud. Kuid jah, autot mulle ei usaldata, sest kuratteab mismoodi ma selle auto tagasi toon. Jaaa, nagu mul poleks peaaegu aasta aega juba load käes olnud ja ainult autoga sõitnud. Ja nüüd äkki ei lubata mulle fcking AUTOT. Tra idioodi kari. Sellise haige jutuga rikuti mul hommik ideaalselt ära.

krispowell005@yahoo.com says:
well maybe you should come to my city
krispowell005@yahoo.com says:
i would treat you like a queen
krispowell005@yahoo.com says:
the only problem is that i would want to spoon with you

Ja ega ka sellised mu tuju eriti paremana hoia, ma võin öelda.

Täna on naistepäev ja mu pisikese sünnipäev. Lähengi praegu Taeblasse ta sünnipäevale, kahjuks koos oma vanematega, kellega ma juttu ei kavatse teha. Okei, see kõlas väga pubekalikult :D aga mis teha, ma olen äärmiselt vihane nende peale, et neil kohe üldse usaldust pole minu suhtes.

We're in the city of wonder!

Kool on täiel rinnal käimas, aga ma pole suutnud ennast ikka veel koolilainele viia. Ma ei suuda endale sisestada, et pean õppima, et pean õhtuti tegema midagi asjalikku peale sõpradega msnis rääkimise. Ma ei suuda endale selgeks teha, et mul on kuradi 12.klass käsil ja see pole miski meelakkumine nagu seda oli eelmine õppeaasta: ‘’Ah pohhui, järgmine aasta õpin kõik tasa’’. Okei, ma annan endale hetkel selle andeks, sest no tõesti, olen käinud koolis vaid nädalakese v kaks. Ma ainult loodan, et see kooli sisseelamine liialt kaua ei võta.
Muidu kui juba koolist rääkima hakkasin, olen omadega päris sassis. Seoses lõpuklassis olekuga, pean ma valmis mõtlema, mida peale kooli edasi teha. Kõik mu plaanid seoses Kunstiakadeemiaga lähevad ilmselt vett vedama, sest matemaatik ma pole ja ju siis ei sobi sinna alasse ka kuigi hästi. Plaanin jätta kuuesed Lumeste tunnid kus see ja teine ning minna Herja juurde istuma. Istuma sõnaotseses mõttes. See oleks minu poolt üks väheseid kordi, kus ma kaldun lihtsama tee kasuks. Et ma saaks midagigi ilma suurt pingutust kasutamata. Ja see jama tekitabki. Arvatavasti tähendaks see suurt riidu minu vanematega. Kurat seda nüüd teab, mis kõige õigem oleks..
Muidu kui mu elust ja olust rääkida. Leidsime suvel endale uued vahvad ossid, kellega viimased nädalavahetused on korralikult pidu pandud ning muidugi ka lollusi tehtud. Poisid on kõik iseenesest vahvad ja toredad, üks ilusam kui teine. Augusti lõpus sai suisa nii palju koos oldud, et esimene koolinädal oli nii harjumatu olla, kui ei saanud neile ntks teisipäeva õhtul helistada:’’ Nooo mis teete? Tulete linna ka v üldse ei tule?’’ Ilmselt meie koolinädalad tänu suurele reedeootusele nõnda kiirelt lähevadki.
Alles reedel oli meil mitte lihtne õhtu. Algas see muidugi minu pliksidega ning suure alkoholi kogusega. Alustasime pudelite tühjendust linnumajakeses, kust edasi liikusime linna. Ja muidugi suutsin ma vahepeal tekitada korraliku kaose. Niisiis lõhkusin täielikult meie pooltäis rummi…oma enda kotis. Lisaks lõhkusin oma näpud kildudega.
Ritsikatega läksime hiljem Kasari putkasse, kus läks nali edasi. Nägin täiesti uusi inimesi. Lisaks suutsin oma mõistuse baari ukse külge jätta. Juhtus see siis nõnda, et üks otsustas mind endale õla peale tõsta. Vähe sellest, pärast lendasin omal selja ka siniseks. Miski ebaõnn on lahti jooksnud või ma ei saa päris hästi aru.
See nädal on ka üsna kummaline olnud. Suutsin endale kuskilt odraiva muretseda. Silm on paistes, punane ja valus. Eile jäin suisa koju sellepärast. Keset päeva otsustasin, et pean arsti kirjutatud rohu ikka välja ostma ning sättisin ennast apteeki. Läksin läbi vihma, ilma vihmavarjuta. Olin läbimärg. Tundsin kuidas mu silm oli suurem kui ma ise ja iga vastutulev inimene tekitas minus vastikustunnet. Ma pole ennast mitte kunagi koledamana tundnud kui sellel hetkel. Minu õnnetuseks lõppesid kutsekas ka ilmselt tunnid, sest kõiksugu rahvast oli Uuemõisa keskus täis. Ostsin oma rohu, mis maksis hingehinda, tõmbasin kapuutsi sügavalt pähe ja sammusin koju tagasi. Ja kui ma nüüd mõtlen oma koledatele hetkedele, mis mul vahel on, siis nooo võiks öelda need on lausa iludused sellekõrval, millisena ma ennast nüüd eile tundsin.
Ausalt öeldes on mu sõrmed väsinud trükkimisest. Ma pole juba hästi ammu kirjutanud midagi nii pikka ja mõtlemist nõudvat. :D Muidu on veel, mis lausa lilled ja liblikad välja toob selle vihma keskel mis siin on – nädala selgroog on murtud! See tähendab, et juba kohe kohe on nädalavahetus käes! Oo ja juba 16 päeva pärast on ju meie Pärnu ja meie Strand ja minu Merily ja tema 18!

Ilmselt on täna lihtsalt see päev, kui mitte ükski asi ei istu nii nagu ta peaks. Täiesti lootusetult on selline tunne, et peale peaagu 3 kuud eemalolekut pole enam mittemidagi. Eemaloleku all mõtlen ma rohkem nagu tööl käiku ja värki. Aga kõik on lihtsalt mujale vajunud ja mittemiski ei klapi enam nii nagu ma tahaks. Selline tunne on, et mul pole enam ühtegi inimest olemaski, peale Merily muidugi, kellega midagi teha. Oma viimased vaheaja päevad veedan konkreetselt temaga ja lihtsalt taevasse vahtides, sest ausaltöeldes ega muud huvitavat teha ju pole. Mind ajab see nii närvi, sest mul pole mittekunagi sellist asja olnud. Alati on olnud midagi teha. Ja nüüd ma lihtsalt istun ja olen täiesti mõttetu.
Konkreetselt mõtlesin, et üle pika aja teen jälle ühe sissekande, aga muidgi ainult selleks, et vingudaa! Mul on nii kuradi halb tuju ja ilmselt on blog just see koht, kus ma ennast tühjaks rääkida saan ilma et keegi midagi idiootset vahele ütleks.

Vaba nädal.

Eelmisest postitusest on küll tükk aega möödas. Just vaatasin. Aega pole saanud, et rahulikult arvuti taha istuda. Nüüd siis sain ja teen väikese ülevaate oma vahepealsest elust.

Nüüdseks olen tagasi Tallinnast. Meremehe kursused edukalt läbitud. Eksamieelsel õhtul olin küll jube närvis ja tuupisin üles kirjutatud materjali pähe. Eksami ajal sain aga teada, et küsimusi on kõigest neli ning nende vastusedki ütlevad nad pm ette. Normal. Saime oma tunnistused Veeteede Ametist kätte ja kihutasime Haapsalu poole. Mul jäi enne praamile minekut umbestäpselt pool tundi aega, et asjad teise kotti ümber tõsta. Need närused 30 minutit. Õhh. Egas midagi. Seadsime sammud kiirelt Rohukülla. Jõudsime kohale viimasel minutil. Praam juba peaaegu lapiti sõiduks kokku.

Meeskonnas olid kõik uued. Sattusime teise vahetusse. Ainult väga vähesed näod olid tuttavad, ülejäänud kõik uued. Natuke jube oli alguses, sest kõik tundusid nii kurjad. :D Nad vist ei salli uusi, eriti veel tüdrukuid kes suveks tulevad ainult. Aga jah, lõpupoole asi veits vaibus ja suheldi meiega juba normaalselt. Saime isegi paari madrusega tuttavaks (teisip öösel ntks mängisime kuratteab mis kellani kaarte nendega :D). Vanemtüürimehega ka. Vat see mees oli MÜSTIKA. Ma ei salli seda asja, kui ma ei saa aru milline inimene on. Ühel hetkel ta on jumala sõbralik ja nokib niisama, teisel jälle käratab meile ''Teile olen ma siiski Teie. Olen teist ikkagi vanem ja natuke kõrgemal positsioonil.'' Kardan seda mees nagu tuld, kui nüüd päris aus olla.

Eile hommikul tulime koju kõige suure jamamise peale mis oli. Sellest ma rääkida ei viitsi, sest see ajab mind nii kettasseee. Seadused seadusteks, aga no kui omal on kuratteab kellega mingi kana kitkuda, miks siis meid peab sinna sisse tõmbama? :D Tra mai või.

Nüüd on jälle nädalake puhkust. Natuke kurb isegi tegelikult, sest ma harjusin seal praamipeal nii ära. Ma ei oska kodus enam üldse olla. See tegevusetus ajab mu hulluks! Mul pole mootorimüra, pole praami loksumist, ma ei saa joosta teise praamiotsa, lugeda lennukisaalis paljuu raamatuid ja suuuurimatest kogustes kohvi juua. Ja üldse seal on kõik nii hea, et ma ei oska lihtsalt mittekuidagi olla. :D Päris veider või jaa, aga nii see on.

Eile käisime Merily ja Anniga raamatukogus ja igalpool. Võtsin oma ''Kehale kirjutatud'' ja ''Müüdud'' asemel kolm raamatut, mis tunduvad megaheaad. Muidugi mõtlesin ma kohe järgmisele nädalale kui jälle tööl olen. Saan lugeda taaskord. :D Rootsituru kohvikus käisime jäätist ka söömas ja fun oli.

Kell on umbestäpselt väga palju ja mul on selline tunne, et ma pole suutnud ühe päeva jooksul nii vähe teha mittekunagi. Olen terve hommiku lihtsalt passinud. Isegi televiisorit ei viitsi vaadata, veel vähem arvutis passida. Niisama muneks kuskil - loeks raamatut või lahendaks ristsõna. Mõnnna. Nii ma teengi. Lähen harin ennast hoopis, mitte ei riku siin silmi tead.

Täiesti armas päev

Võin öelda, et täna jõudsime me käia rohkem kui eelnevate päevade jooksul kokku. Alustuseks hakkas päev nõndamoodi, et me magasime natuke sisse. Ma olin äratuskella nii muuseas välja lülitanud ja ehmatasin üles hoopistükkis mingi väga palju peale kaheksat. See oli natuke jama, sest me pidime jõudma Merimetsa haiglasse, mis asub kuratteab kus. Hommikul vara oleksime saanud autoga, aga vot. Uni murdis seekord. Nii me siis Sirlega rändasime jälle mööda Tallinnat ringi. Sõitsime trolli 9 ja 6'ga. Jõudsime kohale ka veel. Suurem müstika oli see haigla, kui ma võin öelda. Selline monstrum on see ehitis. Püüa sealt üles leida kabinet 415. No päris raske. Leidsime vajalikud asjad üles, rääkisime registratuuris asjad sirgu ja hakkas see jooksmine pihta. Küll oli vaja teha röntgenit, EKG, võtta vereanalüüsid ja muud asjad. Päris mitu tundi läks selle kõige peale. Peale kõige sain veel kõige kurjema arsti kah endale. Iseenesest kõik läks korda. Ainus mis on veidi niru - mul on veri VÄGA halb. Sellest vist ka see, et ma pidevalt väga väsinud olen. Pean hakkama rauda sisaldavaid asju sööma, et verd taas korda saada. Õhh :/. Aga tõendi sain kätte niiet nüüd on jäänud veel kursus läbida ja ongi tööle minek.
Peale haiglaskäiku läksime Kristiinesse. Suurest igavusest istusime pingi peale maha ja hakkasime inimesi vaatama. Täiesti räigelt lihtsalt, kui huvitav on igast erinevaid inimesi jälgida. Olgugi, et pingil istuda oli põnev, läksime ja tegime tiiru poodidesse ka. Leidsin nii palju ilusaid asju. Kurb on olla vaene. Raha on 0 ja meel kurb. Otsustasime Sirlega, et oma esimese palga raiskame RAUDSELT riiete peale. Ükskõik mis, aga samalpäeval tuleme Tallinna ja lööme kõik raha laiaks ja ostame hunnikute viisi ilusaid riideid. :D
Viiepaiku seadsime sammud bussijaama poole. Viiest hakkas Intsul külastajate luba, niiet pidasime õigeks õige koha üles leida. Kusjuures, eksisime ainult natuke ära. Hakkasime bussijaama juurest valele poole minema. Muidu oli kõik fine :D Aga hoopis oli nii, et Ints sai meid vastu võtta alles seitsme paiku niiet läksime ikka ja otsisime õige koha üles. Sattusime kuratteab kuhu. Kõrged kivi aiad olid. Sirle läks ühte sisse ka, muidugi kuni sildini: ''STOP! Edasi mitte liikuda. Relvastatud valve!'' Ja Sirle oli sealt sama kiirelt läinud ka kui tuli. See osutus ikkagi valeks kohaks. Sõjaväe üles leidnud, läksime istusime bussijaamas ja laadisime Sirle telefoni (meil mõlemil said telefonid totaalselt tühjaks...TALLINNAS..surm või jaa?!). Seitsmest liikusime sõjaväe poole. Nägime Intsu ja Lempsi ära. Nii armas oli. :) Mõlemad olid kiilakad nagu ajateenijad. Rääkisid oma kuradi lebost elust seal. Tüübid lihtsalt sõidavad päevad otsa autodega linnas ringi, muud tegema ei peagi. Haiglane.
Enne koju tulekut käisime Hirvepargist ka läbi. Seal oli vägaväga mitu noort. Ja ilma liialdamata, kõik olid väga purjus. Kaua me seal ei olnud. Tulime hoopis korterisse ära. Ja nüüd ma istun siin voodis ja teen plaane magama minekuks. Homme on jälle kursusele minek. Joy. :/

Pärast niukest jooksu täis päeva tahaks jalad seinale visata ja magama jääda. Mõnnnna...

Shit!

Saatus paneb ikka täie pasaga näkku. See on isegi kuradi ilusalt öeldud, võiks öelda. Pole võimalik, et ma suudan viimasel Haapsalu päeval niukse jama kokku keerata, et ma lihtsalt siiamaani olen nii katki selle pärast, ja pole võimalik, et me suudame ühe päeva jooksul kaks korda Tallinnas lootusetult ära eksida. Kahjuks pean tõdema, et mul ootab ees veel neli päeva. Huvitav mitu korda ma selle ajajooksul veel lootusetumalt ära suudan eksida? Huvitav, mitmel korral ma lõpetan kuskil Põhja-Koplis? Kusjuures täna jäi väga vähe puudu, et olekski sinna sattunud. Lihtsalt KÕIK asjad lähevad niii kuradi kehvasti. Ja veel järjest kah. Ja üldse mulle ei meeldi ükski asi mis praegu on. Ainuke nunnu asi praeguseni on ainult see, et Ints kutsus meid endale külla. Niiet homme lähme siis vaatame Lempsi ja Intsu ka üle. :) Muidugi juhul kui aega üle jääb, sest kursused võtavad teerrveeed päevad lihtsalt ära.
Kursustest vbolla nii palju, et kella 9 asemel jõudsime kohale hoopis kell 10, kuna me eksisime ära nagu ma ennist mainisin. Kuulasime kuni kella viieni esmaabi juttu. Põhimõtteliselt koosnes see kõik sellest, mida ma juba ühekorra autokoolis kuulnud oled. Lõpus elustasime mingit nukku ka veel (tegime kunstliku hingamist jne.). Tagasi tulles istusime ka veel vale bussi peale ja oleks peaaegu kuratteab kuhu sattunud. Täiesti muuseas ronisime vale bussi pealt maha McDonaldsi ees, niiet ega ei saanud ka sinna minemata jätta. Nigu pallid veeresime hiljem number 9 trolli peale ja sõitsime oma pessa tagasi. Nüüd ma siin istun. Kõik muu toimub mujal ja ma istun siin...arvuti taga. FUN.
Ausõna. Tunne on küll selline, et tahaks öelda - MA VIHKAN MAAILMA...taaskord. Kõrini natuke.

Ella elle l'a!

Kell on vara nagu öö. Ma lootsin täna ennast enamvähem välja magada, aga oo ei. Kusjuures täna ei ajanud mind isegi kell üles. See oli hoopis sellest, et mu tuba oli nigu saun ja päike paistis otse voodisse. Õhh. Ma vist kohe täna tassin kõik asjad ümber. Nii ei saa ju ometi magada.
Iseenesest on täitsa imelik nädal olnud. Eilse vihastasin ja olen õnnelik, et kool lõpuks läbi on. Üleminekueksam oli nimelt. Ma olen täitsa kuri, et ma ei alustanud õppimist ntks nädal varem, vaid eelmisel päeval ja sedagi terve öö, niiet uneaeg enne eksamit jäi üsna lühikeseks. Ja oh mis ma oma vaeva eest sain - 3! Nahhui. Pole vahet kui palju ma kunagi ajalugu ka õpiks, ikka ja alati tuleb see kuradi kolm. :/ Samahästi oleks võinud niisama passida terve aja ja üldse mitte õppida.
Muidu päevad enne oleme käinud Anni ja Tupsuga Rohkülas ujumas. Ma endiselt pole aru saanud, kas see tüüp on hüljes või jaa. Nii ei saa üks koer ujuda. :/
Selle nädala jooksul oleme Sirlega töö asju samuti ajanud siis. Pühapäevast asun ma elama ntks Tallinna. St olen seal nädal aega ja käin kursusel. Kolmapäevaks saime arsti ka, kes meile tervisetõendi teeb. I like. :) See tähendab seda, et reedel lähme otse Tallinnast praamile tööle, mis on nii toretore. Ainult, et selle tööga on jama kui palju. Ma pean pm terve garderoobi ringi vahetama. :D Mul pole ühtegi heledat pluusi ja veel vähem sinna sobivaid tumedaid pükse. Oleme küll mõned päevad siin kaltsarites ringi tuhlanud ja päris normaalseid asju olen leidnud kusjuures. Paar siukest heledat pluusi ka, aga need ei ole ikka päris see mis vaja on. Aga natuke veel aega on, eks näis.
Muidu on nii, et ma pean täna veel viimast korda külastama seda saatanliku koolimaja. Õhh. Meil on mingi spordipäev, mis koosneb siis vibulaskmisest ja kepikõndimisest. Hiljem peab veel Sammiga ka kohtuma ja. LÕPUKS ON SEE LÄBI!
Ei, aga nüüd ma lähen pessu ja teen ennast sportlikuks.