Ilmselt on täna lihtsalt see päev, kui mitte ükski asi ei istu nii nagu ta peaks. Täiesti lootusetult on selline tunne, et peale peaagu 3 kuud eemalolekut pole enam mittemidagi. Eemaloleku all mõtlen ma rohkem nagu tööl käiku ja värki. Aga kõik on lihtsalt mujale vajunud ja mittemiski ei klapi enam nii nagu ma tahaks. Selline tunne on, et mul pole enam ühtegi inimest olemaski, peale Merily muidugi, kellega midagi teha. Oma viimased vaheaja päevad veedan konkreetselt temaga ja lihtsalt taevasse vahtides, sest ausaltöeldes ega muud huvitavat teha ju pole. Mind ajab see nii närvi, sest mul pole mittekunagi sellist asja olnud. Alati on olnud midagi teha. Ja nüüd ma lihtsalt istun ja olen täiesti mõttetu.
Konkreetselt mõtlesin, et üle pika aja teen jälle ühe sissekande, aga muidgi ainult selleks, et vingudaa! Mul on nii kuradi halb tuju ja ilmselt on blog just see koht, kus ma ennast tühjaks rääkida saan ilma et keegi midagi idiootset vahele ütleks.