We're in the city of wonder!

Kool on täiel rinnal käimas, aga ma pole suutnud ennast ikka veel koolilainele viia. Ma ei suuda endale sisestada, et pean õppima, et pean õhtuti tegema midagi asjalikku peale sõpradega msnis rääkimise. Ma ei suuda endale selgeks teha, et mul on kuradi 12.klass käsil ja see pole miski meelakkumine nagu seda oli eelmine õppeaasta: ‘’Ah pohhui, järgmine aasta õpin kõik tasa’’. Okei, ma annan endale hetkel selle andeks, sest no tõesti, olen käinud koolis vaid nädalakese v kaks. Ma ainult loodan, et see kooli sisseelamine liialt kaua ei võta.
Muidu kui juba koolist rääkima hakkasin, olen omadega päris sassis. Seoses lõpuklassis olekuga, pean ma valmis mõtlema, mida peale kooli edasi teha. Kõik mu plaanid seoses Kunstiakadeemiaga lähevad ilmselt vett vedama, sest matemaatik ma pole ja ju siis ei sobi sinna alasse ka kuigi hästi. Plaanin jätta kuuesed Lumeste tunnid kus see ja teine ning minna Herja juurde istuma. Istuma sõnaotseses mõttes. See oleks minu poolt üks väheseid kordi, kus ma kaldun lihtsama tee kasuks. Et ma saaks midagigi ilma suurt pingutust kasutamata. Ja see jama tekitabki. Arvatavasti tähendaks see suurt riidu minu vanematega. Kurat seda nüüd teab, mis kõige õigem oleks..
Muidu kui mu elust ja olust rääkida. Leidsime suvel endale uued vahvad ossid, kellega viimased nädalavahetused on korralikult pidu pandud ning muidugi ka lollusi tehtud. Poisid on kõik iseenesest vahvad ja toredad, üks ilusam kui teine. Augusti lõpus sai suisa nii palju koos oldud, et esimene koolinädal oli nii harjumatu olla, kui ei saanud neile ntks teisipäeva õhtul helistada:’’ Nooo mis teete? Tulete linna ka v üldse ei tule?’’ Ilmselt meie koolinädalad tänu suurele reedeootusele nõnda kiirelt lähevadki.
Alles reedel oli meil mitte lihtne õhtu. Algas see muidugi minu pliksidega ning suure alkoholi kogusega. Alustasime pudelite tühjendust linnumajakeses, kust edasi liikusime linna. Ja muidugi suutsin ma vahepeal tekitada korraliku kaose. Niisiis lõhkusin täielikult meie pooltäis rummi…oma enda kotis. Lisaks lõhkusin oma näpud kildudega.
Ritsikatega läksime hiljem Kasari putkasse, kus läks nali edasi. Nägin täiesti uusi inimesi. Lisaks suutsin oma mõistuse baari ukse külge jätta. Juhtus see siis nõnda, et üks otsustas mind endale õla peale tõsta. Vähe sellest, pärast lendasin omal selja ka siniseks. Miski ebaõnn on lahti jooksnud või ma ei saa päris hästi aru.
See nädal on ka üsna kummaline olnud. Suutsin endale kuskilt odraiva muretseda. Silm on paistes, punane ja valus. Eile jäin suisa koju sellepärast. Keset päeva otsustasin, et pean arsti kirjutatud rohu ikka välja ostma ning sättisin ennast apteeki. Läksin läbi vihma, ilma vihmavarjuta. Olin läbimärg. Tundsin kuidas mu silm oli suurem kui ma ise ja iga vastutulev inimene tekitas minus vastikustunnet. Ma pole ennast mitte kunagi koledamana tundnud kui sellel hetkel. Minu õnnetuseks lõppesid kutsekas ka ilmselt tunnid, sest kõiksugu rahvast oli Uuemõisa keskus täis. Ostsin oma rohu, mis maksis hingehinda, tõmbasin kapuutsi sügavalt pähe ja sammusin koju tagasi. Ja kui ma nüüd mõtlen oma koledatele hetkedele, mis mul vahel on, siis nooo võiks öelda need on lausa iludused sellekõrval, millisena ma ennast nüüd eile tundsin.
Ausalt öeldes on mu sõrmed väsinud trükkimisest. Ma pole juba hästi ammu kirjutanud midagi nii pikka ja mõtlemist nõudvat. :D Muidu on veel, mis lausa lilled ja liblikad välja toob selle vihma keskel mis siin on – nädala selgroog on murtud! See tähendab, et juba kohe kohe on nädalavahetus käes! Oo ja juba 16 päeva pärast on ju meie Pärnu ja meie Strand ja minu Merily ja tema 18!