Good Charlotte!

Kui juba kirjutama hakata, siis ikka algusest ning otse ja omadega.
Eile läksime siis kahese bussiga Tallinna. Ma võin öelda, et see 100 kilti läks üsna kiirelt. Võib-olla oli see sellepärast, et bussis oli täielik õhu puudus. Isegi kesksuvel, kõige palavama ilmaga mida ette oskad kujutada, pole nii palav kui seda oli eile. Absoluutselt hingata ei saanud. Ja ma arvatavasti kaotasin vahepeal teadvuse sellest lämbusest, sest järgmine hetk, kui ma oma silmad lahti tegin, olin ma juba Tallinnas. Ja oi seda rõõmu, kui saime bussist välja. Õhk, see oli kui taevakingitus sel hetkel.
Kell oli parajalt nii palju, et seadsime sammud kaupsi poole. Teades mind, ei oska ma Tallinnas absulootselt liigelda. Ma lausa kardan seda aega, kui ma ükskord peaks sinna mõneks ajaks elama asuma. Kõndisime ümber Kaubamaja ja üritasime trollipeatust leida. Mingisugused putkad leidsime ja oletasime, et need on õiged. Ostsime kioskist piletid ja astusime trolli nr.6'e peale. Sõitsime rõõmsalt loksudes Haaberstisse. Avastasin, et mulle kohe üldse ei meeldi bussisõit. Ma oleks vähemalt miljon korda oma kondid seal murdnud. Aga pole viga, mul oli sõber Arli ^^.
Jõudsime Saku Suurhalli ette peaaegu poolteist tundi varem. Polnud seal midagi, läksime käisime hoopis Statoilist läbi. Võtsime endale natuke kõhutäidet ja läksime koos teiste pisikeste emodega Saku Suurhalli trepi peale istuma. Ma võin öelda, et ma pole korraga koos nii palju emosid näinudki, kui seal. Neid oli seal murdu. Aegajalt oli kuulda ka, kuidas keegi teeb majas proovi. Ükskõik kui palju ka ei proovinud, no ei saanud aru kes hetkel mängib. Kuid siiis...me tundsime ühe loo ära - The World is Black. Saime kohe aru, et ooo GC on laval! Ajaviiteks klõpsisin veel paljupalju pilte ka. Nii see aeg meil läks.
Kuuest avati uksed. Jube trügimine ja tormijooks läks lahti. Esimest korda kaotasin ma just seal ukse juures oma sisikonna. Kui sisse saime, panime asjad ära ja pm läksime kohe lava juurde. Selle väikse ajaga oli seal päris hull mass rahvast kogunenud juba. Meil tuli algselt leppida päris kauge kohaga. Kell aina lähenes ja lähenes ma ei tea mis kellaajani (kaheksani äkki). Vahepeal kuulasime oma muusikat ja vaatasime Arli telefonis pilte. Arli isegi jõudis ühe õlle vahepeal ära juua. :D Mida lähemale kell kaheksale või misiganes ajale jõudis, seda hullemini tekitati kõiksugu laineid ja asju (nagu see kahjuks konsadel kombeks on). Ma läksin päris närvi, sest mul ei mahu pähe, miks ei või inimesed lihtsalt seista ja oodata, vaid peavad rämedalt lükkama ja nügima ja teiste seljas hüppama.
Tsillisime seal mõnda aega veel, kui äkki tuled kustusid ja lavale hüppas Bedwetters. Just sel hetkel mul jõudis kohale, kus ma olen. Ma olen kuradi Good Charlotte'i konsal ja seda ei juhtu enam arvatavasti mittekunagi! Mul tuli kontserdiäks sisse. Merilyga mõlemad hüppasime ja karjusime Bedwetersi järgi. Ma polnud neid siiani kordagi laivis näinud/kuulnud. Ja uskuge või mitte, nad olid kuradi head tegelikult ;). Ühtegi lugu ma polnud kuulnud, arvatavasti olid need nende uuelt plaadilt. Nad olid laval niii kuradi head. Me Merilyga hoidsime üksteisest kinni ja ei suutnud ära imestada, mida me silmad just näevad - BEDWETTERSIT LAIVIS, LÕPUKS! Nad olid kõik nii ilusad! :D Eijah. Kui vahetult enne konsat oli Arli öelnud: ''Eino, Bedwettersit ikka ei kuulaks!'', siis minuarust oli just tema see kes kõigeräigemalt nende järgi rokkis. :D
Õigepea oli Bedwettersil laulud lauldud ning pillid kotis. Tuli läks jälle põlema. Kuulda oli ainult, kuidas keegi pille häälestas. Nügiti ja trambiti endiselt. Sel hetkel ma mõtlesin, et juba see on minujaoks liig. Aga jaa, äkki käis plõks ja lavale tuli Good Charlotte! Ebareaalne mis tunne see oli. Kõik kisasid ja kiljusid. Mina see pisike ja lühike ei näinud peaaegu et midagi teiste pikkade tagant. Aga ma seisin kikivarvukil niiet kael kange ja veidi ikka nägin ka. :D Nad alustasid kontserdit looga The River. Kõik hüppasid ja möllasid ringi. Ma sain mitukorda küünarnukiga kelleiganes käest mööda pead ja kuhu iganes veel (mul on metsikud sinikad näiteks kätel(I) ). Aga mul oli sel hetkel niii kuradi pohhui. Ma ainult hüppasin ja karjusin.
Ma võin väga kindlalt öelda, et see Good Charlotte'i konsa oli Placebo kontserdist peajagu üle. Juba see, et kui Placebo oli laval, jäi mulje, et ta on tulnud sinna, et teha kiirelt oma esinemine ära ja siis minema tõmmata. Aga GC'l Joel ja Benji suhtlesid rahvaga vahetpidamata. Jäi mulje, et nad tegelikult ka tahavad seda kontserdit anda, mitte ei tulnud sinna nii muuseas lihtsalt laule laulma. Peale selle anti rahvale vahepeal hingamiseks aega. Benji laulis vahepeal paar vaikset lugu niiet rahvas lihtsalt õõtsus kergelt, käed üleval ja telefonid käes. Ma vaatasin korraks üle saali. See oli lihtsalt nii räige. Tervel saalil, kõigil olid telefonid käes. Ja see oli niii kuradi ilus. Siuke õige kontserdi tunne tuli. Mis vaade see veel lavalt võis olla? :|
Hiljem läks konsa sama rajult edasi. Ma nii muuseas mõtlesin, et mainiks, et isegi Joel ütles, et Eesti naised on ilusad. Vot sul nalja! :D
Ühel hetkel sai konsa läbi. Päris kurb oli. Rahvas hakkas liikuma. Ma läksin võtsin oma asja garderoobist. Nägin kuidas Merily tuli, üks toss jalas - ta kaotas teise lihtsalt ÄRA. Pole viga. Läksime uuesti saali tagasi ja käisime kõik kohad läbi. Vahepeal jäi juba tunne, et üks vasakujala toss lihtsalt aihtus! Aga ei, see oli hüüpis kuhugi kõlli peale tõstetud. Lapsel jalats käes, läksime õue ja istusime autosse. Mina see kõige keskel istumas. Mul oli kivikunni tunne. Olin teistest peajagu kõrgemal. :D Väsimus tappis, niiet ma jäi suht kohe magama. Ärkasin alles, kui olime Paliveres omadega.
Koju jõudsime kuskil poole 12 paiku. Olin nigu laip. Läksin kohe magama ära. Hommikul magasin ühe tunni sisse ka, meelega kusjuures. Sain ema käest niimis mühises sellepärast. Oli tige nagu ematiiger. Karjus mu peale. Jumalküll, oleks siis, et ma kogu aeg sisse magan. Aga see oli mu 11 aasta jooksul esimene ja ainuke kord, kui ma ühte tundi sisse magan. Ja see oli ka põhjusega, sest ma olin nii kuradi läbi ikka omadega.
Nüüd ma siin siis olen. Selja taga on peaaegu kõige mõttetum koolipäev. Auguline kui kalavõrk. Osad tunnid jäid vahelt ära, teised olid aga niisama istumised. Õiget õppimist nagu polnudki. Üks aeg käisime pildistamas ka. Tuleb välja, et see on kui kuri saatus, et ma alati just pildistamispäevadel kole olen. Ja no arvatavasti jäin ma ka selle aasta piltidele nagu metsjeesus.
Kõigekurvem on aga see, et homme on reede ja peale seda on laupäev. Ja paraku on nii, et oi kui putsis nädalavahetus tuleb! Homme on Krissu sünnipäevale minek ja laupäeval on Iti sünnipäev. Ma juba praegu kardan, mis sellest kõigest saama hakkab. :/ Ma arvan, et väga palju halba enesetunnet...hommikul ntks.