Aitab küll.

Mõtlesin hetkeks puhkust võtta suurest füüsika tuupimisest. Mul jääb igakorraga aina rohkem selline mulje, et füüsikat ei hakka mina mittekunagi jagama, olenemata sellest ajast, mis ma olen kõik selle pähetagumiseks kulutanud. Praegugi olen õpikust vajalikud osad mitmeid kordi läbi lugenud, vajalikud laused allajooninud, vihik on põhimõtteliseks kapsaks lehitsetud. Aga ei, ega sellest ei piisa. Ma võin öelda, et ma ei saa mittemidagi aru! Okei, ütleme, et ma võin ju mingi Ampere mingi jõu seaduse ja muu säärase sõnasõnalt pähe tuupida, aga mida ma sellest saan? Mittesittagi. :D Jube närvi ajab tegelikult, sest ma ei oska sellisena mittekuidagi mingiks kontrolltööks valmistuda. Ja paraku on nii, et ma pean selle väga kindlalt positiivse saama. Jube ajunuss on need viimased koolinädalad. Eriti veel siis, kui oled terve detsembri, jaanuari, veebruari jt eelnevad kuud kooli mugavalt ülelasknud nagu MA! Kõik tööd on tegemata või kahed, mis nüüd vajavad kiiremaskorras parandamist.
Täna võttis isegi mu ema hinneteteema üles, sest neljapäeval saan ma arvatavasti teada, kas suveks on mul praamil töö või mitte. Ja kui peaks juhtuma, et ma jään kuskil suvetööle, siis see ju tähendab seda, et pole tööd, pole raha, pole mittesittagi!
Ei, tegelikult mulle meeldib see mõte, et koolilõpuni on kõigest paar nädalat. Mulle meeldib see nii kuradi väga, et ma ei jõua seda enam ära oodata. ^^

Muidu on nii, et ega mul suurt midagi rääkida polnudki. Koolipäev oli suhteliselt tavaline ja seetõttu ei pidanud ma vajalikuks sellest üksikasjalikult kõnelda. Võib-olla võin ära märkida, et ma võtsin kogu oma julguse kokku ja läksin täna vana raudtee peale jooksma. Suurest ussihirmust rabatud nagu ma olen. Aga vist oli õnnepäev mul, sest ühtegi roomajat mu tee peale täna ei jäänud. I like. :)

Nüüd aga lähen ronin oma voodisse teki alla. Võtan oma füüsika õpikud/lehed ja valge tee endaga ühes ja saan targaks (nii palju kui see võimalik on). Ma loodan, et ikka saan, sest ma olen magnetismis ikka üsna loll praegu. :/