Aitab lollustest!

Kirjutamine on kuidagi soiku jäänud. Pole piisavalt hakkamist, et kirjutama hakata vist. Vahepeal on väga palju juhtunud. Võiks isegi öelda, et parajalt tugev ja rasvane rõhk sõnal väga.

No mis ma oskan öelda. Reede oli mul kodune, Dr House'i ja kõige seltsis. Juba päris varakult läksin magama isegi.
Laupäev oli hoopis teistmoodi. Ärkasin poole kümnest. Vara või mis? Aga mul tuli kohutavalt hea mõte. Õues paistis päike ja ilm oli nii kuradi ilus. Ja see mõte oli kui rusikas silmaauku. Nimelt tuli mul idee, et võiks minna nüüdsama kohe piipu tegema, kuhugi õue. See oleks nagu meie kevade algus, selleaastane esimene piibutamine õues. Nii ma võtsingi Merily ja kõigiga ühendust. Kella ühest saime kokku. Läksime staadionile. Vesipiip, killerkarukommid, õlu ja minu armsad Merily, Sirle ja Ann - mida veel tahta, ausõna. Kevad tuli kui lill mu õuele. Mingi aeg liitusid meiega veel Jaan ja Väino. Ja nii ta läks. Vihmapilved hakkasid taevasse kogunema ja me pidime oma ilusa istumise lõpetama. Iga roju oma koju. Mina avastasin teel koju taevast kas väga tumeda vihmapilve, või midagi suitses. See must kogu liikus liiga kiiresti, niiet järelikult oli suitsupilv. Ma läksin nii närvi, sest see tuli üsna minu kodu juurest. Helistasin kohe emale. Aga tuli hoopis välja, et Uuemõisas kuskil mingi ladu põles. Kõik kohad olid rämedat suitsuhaisu täis. Päris jube oli.
Õhtust ma siinkohal ei räägiks midagi, sest see on rohkem kui mööda. Ja ma teeks KÕIK, et seda kõike poleks juhtunud. Sain Merily käest jube hea lause, mis mu oleku hetkel oi kui hästi kokku võtab: ''I was happy in the haze of a drunken hour, but heaven knows I’m miserable now.'' Ma arvan, et see ütleb kõik. Ja rohkem ma sel teemal ei räägi. Ainult kui siis seda, et ma olen häbi kätte suremas ja koolis tahan ma olla umbes samapalju kui ntks Obolonis. ÕHHH!

Meil oli täna koolis narkoloeng. See kestis 3 tundi. Ja, ma arvasin ka, et ma ei ela seda üle. Aga see oli nii hea. Vähe sellest, et meiega tuli rääkima üks mingi kriminalist (ma oletan?!) kes oli rämedalt kena ja kelle juttu oli tegelt ka jumala huvitav kuulata, oli seal üks poiss, kes oli 10 aastat narkootikume tarvitanud. Nüüd on olnud 2 aastat puhas. Ta on oma elu peaaegu korda saanud. Töötab kuskil isegi. Kurb oli vaadata, kuidas võib oma elu lihtsalt nii rämedalt ära rikkuda. Kui vastikult palju halba need narkootikumid ikka teevad. :S Õhh, sellest poisist oli jumala kahju tegelt, sest ta tundus ise nii armas ja selline.

Serli helistas mulle enne ja ütles, et räägib praegu Rohuküla sadama mingi juhatajaga. Mul olla praegu ideaalne võimalus saada suveks praamile tööd. St seda, et ma elaks nädal aega praami peal ja nädal oleks vaba. See oleks päris sitt mõnesmõttes, sest mul saaks pm see esimeseks töökohaks mu elus. Ja üksi ma ei saa hakkama veel. :D Aga äkki on mul võimalik Sirlega ennast sinna koos sebida, siis oleks ju über gut. :)

Nii, nüüd on igatahes lood sellised, et mul pole mittemidagi rääkida. Lürbin siin kergelt rohelist teed ja vaatan seebirallit. Kaiff, mulle meeldib see peale-kooli tunne. Tulen, istun arvuti taha ja hakkan seebikaid vaatama. Mingi aeg veel hiljem jooksma ja juba on päev õhtal. :D I like.


NB! Ma ei saa seda mitte mainimata jätta.

ErKi.. says:
kle. kas jaapan läheb ka hiina alla w?